Täna kulgesime mõnusas, rahulikus rütmis. Lisaks erakordne päev, kus TERVE PÄEV PAISTIS PÄIKE!
Päev oli täis väikeseid, aga tähenduslikke hetki. Vestlused õpetajatega, ühised tegevused lastega nii toas kui õues ning võimalus süveneda sellesse, kuidas siin päriselt õpitakse ja ollakse. Nägime rütmikatundi, lugemisminutit ning kogesime taas seda erilist keskkonda, kus kõik toimub loomulikult ja pingevabalt.
Ja juba homme ootab meid uus kogemus, kus külastame teist kohalikku lasteaeda, kus on suur rõhk õuesõppel ja rahulikul kulgemisel. Kuigi ausalt öeldes on ka siinne lasteaed on ehe näide sellest, kui tasakaalukalt ja lapsekeskselt saab üks päev kulgeda.
Liina, Leila ja Edith:
Täna oli meil võimalus vaadelda 5–6-aastaste laste tegemisi ning juba esmapilgul köitis tähelepanu nende põnev jääprojekt. Lapsed olid ise pannud erinevaid mänguasju ja esemeid veega anumasse ning lasknud need ära jäätuda. Täna saabus oodatud hetk, jäätunud varandus tuli jää seest vabastada.
Koos arutleti, mida lapsed juba teavad ning kuidas võiks esemeid kätte saada. Elevust jagus pikaks ajaks, sest lapsed katsetasid, proovisid erinevaid lahendusi ja avastasid suure innuga. See ei olnud lihtsalt tegevus, vaid tõeline uurimine ja õppimine läbi kogemuse, mis kestis mitu tundi. Lisaks oli õpetaja seal kõrval üles kirjutamas laste poolt tekkinud küsimusi, tähelepanekuid.
Vestlustes õpetajatega tuli väga selgelt esile nende ühine arusaam: lapsed peavad saama olla lapsed. Mäng on õppimise loomulik osa ning just läbi mängu omandatakse teadmisi kõige sügavamal ja loomulikumal viisil. Täiskasvanute roll on mõelda eelkõige sellele, mida laps vajab ja soovib, mitte sellele, mida meie temalt ootame.
Igal aastal viiakse lasteaias läbi ka sõpruse projekt, kus valitakse üks laps, kelle kohta teised ütlevad midagi head ja tunnustavat nagu näiteks “oled tore sõber”, “aitasid mind”, “mängid minuga”. Nendest sõnadest sünnib lõpuks ühine sõnatekk, mis pannakse seinale meenutama, kui oluline on märgata ja väärtustada üksteist.
Sellesse projekti on kaasatud ka kodu, laps loeb koos vanemaga sõpruse teemalist raamatut, jutustab selle sisu ning vanem paneb mõtted kirja. Lasteaias jagab laps oma kogemust teistega. See loob imelise silla kodu ja lasteaia vahel ning toetab lapse eneseväljendusoskust.
Sümboolselt kasutatakse ka lillat karu, nii nagu meilgi, mis tähistab sõprust ja hoolivust ning on lastele igapäevane meeldetuletus üksteise märkamisest.
Lisaks toimub tunnetustuba, kus kaks last, kes tavaliselt koos ei mängi, teevad üksteisele näiteks jalavanni. See on nii lihtne, aga sügav viis luua uusi sidemeid ja julgustada lapsi üksteisega rohkem suhtlema.
Päeva jooksul osalesid lapsed ka aaretejahis, kus mängujuhi rolli võttis lugemisoskusega laps. Koos lahendati vihjeid ja leiti peidetud aarded – rõõmu oli palju ning samal ajal arenesid nii koostöö- kui ka lugemisoskused.
Thea, Katrin ja Kristiina:
Meie päev algas vanemate laste rühmas, kus saime osa rütmikatunnist ja see oli tõeliselt elamus! Tund oli üles ehitatud muusika, liikumise, laulmise ja pillimängu ümber. Muusika oli kaasahaarav ning õpetaja energiline ja inspireeriv. Tunnis olid kõik liikmed kaasatud ja mitte kordagi ei kadunud laste huvi.
Eriti eredalt jäi meelde tantsuosa, kus lapsed osalesid suure rõõmu ja vabadusega. Keegi ei oodanud täiuslikkust, vaid iga laps sai olla just tema ise. See vabadus ja eneseväljendus oli nii ehe ja siiras.
Pärast rütmikat läksime oma grupiga õue. Lapsed mängisid iseseisvalt ning nende kõrval olid abiõpetajad. Väga huvitav oli näha, kuidas lapsed ise oma riietust reguleerivad kui hakkab palav, võetakse kiht vähemaks, kui külm, pannakse tagasi. Usaldus laste vastu on siin tõesti suur.
Tähelepanu pälvis ka liivakast, kus on must liiv, mis ei tolma ega määri nagu meil. Väike detail, aga väga praktiline!
Tagasi tuppa minnes ootas ees lõunasöök, mille veetsime 4–5-aastastega. Söömine oli rahulik ja omas tempos, lapsed tõstsid ise toitu ning võtsid juurde, kui soovisid. Keegi ei kiirustanud ega keelanud. Õpetajate ja laste vahel toimus koguaeg vestlus, arutleti maailma asjadest söömise kõrvale.
Pärast sööki suunduti teise ruumi lugemistundi. Õpetaja pakkus välja kaks raamatut ning lapsed said hääletada, kumba nad kuulata soovivad. Lugemine oli ilmekas ja kaasahaarav. Õpetaja näitas pilte, esitas küsimusi ja hoidis laste tähelepanu. Kui esimene raamat läbi sai, said lapsed ise otsustada, kas jääda teist lugu kuulama või minna mängima. Mõned lahkusid, teised jäid. Kõik toimus rahulikult ja loomulikult, ilma surveta.
Päeva lõpetasime kohvipausiga koos õpetajatega: arutelud, mõtete vahetamine ja lihtsalt mõnus koosolemine.
Kolmas päev kinnitas meile veelgi enam, kui oluline on rahulik kulgemine, usaldus laste vastu ja päriselt kohal olemine. Siin ei kiirustata, ei survestata ega püüta lapsi raamidesse suruda. Siin kuulatakse, märgatakse ja toetatakse.
Kõik need kogemused, jääprojekt, sõpruse väärtustamine, loov õppimine, rahulik rütm ja siiras rõõm – on jätnud meisse sügava jälje.
Me oleme tänulikud, inspireeritud ja ausalt öeldes ka natuke lummatud sellest, kui loomulik ja ilus saab olla õppimine.
Kristiina, Leila, Thea, Edith, Katrin ja Liina
