Malle ja Kersti
Tänane postitus tuleb kahe päeva peale kokku, sest eile ei jõudnud me hommikusi uusi teadmisi ja saadud kogemusi kirja panna. Tegelikult on viimased päevad olnud nii sisukad, et õhtuks on pea uut infot täis ja emotsioone samuti palju.
Üheks huvitavaks teemaks olid arenguvestlused. Saime teada, et vestlustel osaleb ainult üks õpetaja – õpetajad on omavahel ära jaganud lapsed, kelle vanematega vestlusi peetakse. Meie vaadeldud rühmas teeb erivajadustega laste arenguvestlused eripedagoog ning teiste laste õpetaja. Erivajadustega lapsed on selles rühmas kuni koolini ning eelkooli nemad ei lähe. Eripedagoog teeb nendega ka individuaalseid tegevusi ning teisipäeval oli meil võimalus seda oma silmaga näha.
Meile jäi silma ka erinevus õpetajate kvalifikatsiooninõuetes. Eestis on õpetajana võimalik töötada ka muu kõrgharidusega inimestel, kui vajalikud kompetentsid on olemas, kuid Soomes peab õpetajal olema just õpetajakoolituse kõrgharidus.
Teise koduse keelega laste puhul täidetakse koos lapsevanematega eraldi dokumenti, kus arutatakse lapse keelelist arengut ja seda, kuidas last toetada, et ta omandaks kooliminekuks piisavalt hea soome keele oskuse. Eesmärgiks on, et laps jõuaks kooli minnes vähemalt B1 tasemeni. Vestlusi peetakse kord või kaks aastas ning väga oluline on koostöö perega. Sama dokument läheb ka lapsega kooli kaasa.
Saime rohkem teada ka tugisüsteemist. Ühele lapsele eraldi tugiisikut ei määrata, kuid vajadusel võetakse rühma abiline. Selle otsustab linn. Hetkel on nende rühmas üks lisatöötaja kuni juuni lõpuni olemas. Ka erinevad vajalikud vahendid erivajadusega lapse toetamiseks tulevad linna kaudu.
Lisaks õppetegevustele tehakse lastega palju muud põnevat. Näiteks eelkoolis on kohustuslik ujumine kaks korda õppeaasta jooksul. Samuti õpetatakse 4–6-aastastele lastele uisutamist – uisud peavad küll vanemad ise muretsema. Varem käidi ka suusatamas, kuid viimaste aastate lumeolud ei võimalda seda enam regulaarselt teha. Aeg-ajalt külastatakse koos lastega teatrit ning selle eest vanemad eraldi maksma ei pea.
Huvitav oli kuulda ka nende töökorraldusest. Õhtuti käib lasteaias koristusfirma ning õpetajad ise suurpuhastust tegema ei pea. Suvel, kollektiivpuhkuse ajal, tehakse majas põhjalik suurpuhastus – pestakse seinad, aknad ja kõik muu vajalik. Õpetajate ülesandeks jääb vaid oma materjalide eemaldamine seintelt. Meie rühmas oli näiteks väga palju pildimaterjali üleval.
Näha oli ka seda, kui loomulikult kuulub õpetaja töö hulka laste toetamine söögiajal. Vajadusel serveerib õpetaja ise toitu ning sööb koos lastega. Mõne lapse kõrval peabki täiskasvanu istuma ja teda aitama, sest muidu laps ei söö või isegi põgeneb ära laua tagant. Peale söömist saavad lapsed ksülitooliga hambapastille, mille toovad lapsevanemad. Peale hommikusööki ning õhtuoodet saab laps ühe ning peale lõunasööki kaks pastilli.
Töötingimuste juures jäi meile eriti meelde nende haiguslehe süsteem. Töötaja võib esimesed kolm haiguspäeva ise haigusest teada anda ning kohe arsti juurde minema ei pea. Kui haigus kestab kauem, siis tuleb võtta ametlik haigusleht. Väga positiivne oli kuulda, et haigusraha makstakse 100% ulatuses juba esimesest päevast alates. Põhjenduseks Karin tõigi, et siis ei käi töötajad tõbisena tööl, et vahest piisabki ühest kahest päevast ning oledki terve. Puhkust on neil vähemalt 28 päeva, kuid sõltuvalt tööstaažist võib see ulatuda kuni 38 päevani.
Eile nägime ka väga vahvaid käsitööna valminud raamatuid erivajadustega lastele. Kord kuus saadetakse lasteaeda sellised erilised raamatud, mis on tehtud erinevatest materjalidest, et laps saaks lisaks vaatamisele ka katsuda ja tunnetada. Kaasas on tagasisideleht, kuhu saab kirjutada, mis meeldis, mida võiks muuta ja milliseid teemasid tulevikus näha soovitakse. Eripedagoog rõhutas, kui oluline on, et laps saaks raamatut päriselt katsuda ja kogeda. Tänapäeval on üha rohkem lapsi, kelle kodus raamatuid eriti ei näegi.
Üldse on siin väga tore näha, kui tähtsal kohal on ettelugemine. Raamatut loetakse alati nii, et laps näeb pilte ka – see tundub nii loomulik, aga tegelikult väga oluline detail.
Täna oli Kerstil võimalus jälgida ka logopeedi tööd, mille käigus sai ta väga häid mõtteid, mida oma töös lastega kasutada. Lasteaias eraldi logopeedi ei ole, kuid vajadusel käib logopeed lasteaias kohapeal ning teeb lapsega individuaaltunde. Vajadusest võivad teada anda arst, lasteaed või lapsevanemad. Kui spetsialistid näevad, et abi on vaja, hakkab logopeed kindlal ajal lasteaias käima. Logopeed saadab lapsevanemale tegevustest pilte ja annab tagasisidet, et lapsevanem teaks, mida harjutati. Sama süsteem toimib ka tegevusteraapia ja eripedagoogi toe puhul. See teeb lapsevanemate elu kindlasti palju lihtsamaks, sest last ei pea eraldi teraapiatesse sõidutama.
Täna laste lõunaune ajal tulid meie lasteaeda külla ka Ave, Ingrid ja Taimi. Hommikul uurisime, kas nad võiksid tulla vaatama, kuidas munitsipaallasteaias töö käib. Oleme küll neile kogu aeg muljeid jaganud, kuid nüüd said nad maja ja süsteemi oma silmaga näha. Ka meie ise jõudsime lõpuks rohkematesse ruumidesse ning saime kõik koos veel erinevaid teemasid arutada.
Pärast tegime väikese jalutuse matkarajal ja grillisime grillvorste. Mõte selleks tuli Happy Toddlersi lasteaia direktoril Hanal, kes soovis meile rohkem tutvustada Soomet. Päev oli tõeliselt mõnus ja soe – täpselt nagu kõik need päevad siin olnud on. Ausalt öeldes on juba natuke kurb mõelda kojuminekule, kuigi samas on koduigatsus ka vaikselt ligi hiilimas.
Ave, Ingrid ja Taimi
Eilne päev algas kell 10.00 laste mängu vaatlemisega õuealal. Vanemad lapsed mängisid juba väljas ning hiljem liitusid nendega ka nooremad rühmad. Oli põnev jälgida, kuidas sujuvalt toimetati: mõne aja pärast palus õpetaja vanema rühma lastel asjad kokku korjata ning nad suundusid tuppa oma tegevusi tegema.
Õues valitses vaba ja loov õhkkond – iga laps leidis endale meelepärase koha ja tegevuse. Eriti populaarseks osutus kepphobustega ringi kappamine! Üks õpetajatest istus rätsepistesse maha ja kutsus nooremad lapsed enda juurde, rääkides neile hobustest, esitades lihtsaid küsimusi ja selgitades mängureegleid. Teine õpetaja askeldas samal ajal taimekastide juures. Lapsed uurisid huviga tema tegevust ning peagi toodi kohale kastekann – lapsed said kordamööda aidata maasikaid ja kartuleid kasta.
Silma jäi see, kui rahulikult ja individuaalselt lastega tegeletakse. Kui mõni laps oli kurb, õnnetu või sai haiget, eralduti teistest ning vesteldi täiesti rahulikult. Õpetaja uuris välja, mis juhtus ning laps sai täiskasvanule oma mure ära rääkida – oli tunda, et õpetajal oli reaalselt tema jaoks aega. Ka tuppa minemise üleminek oli lahendatud väga stressivabalt. Sissetulekust anti teada juba ette, teatud aja tagant tuletati seda meelde ja alles siis hakati koristama. Õpetaja palus igal lapsel 4 asja tuua – mõni viis asju täiskasvanu kätte, teine kasti või panipaika. Lõpuks sisse minnes olid vanemad lapsed juba söömas ning nooremad alustasid ettevalmistusi lõunasöögiks.
Kõik tegevused toimusid rahulikult ja lastele sobivas tempos. Ka meile anti väga ülesausaldusväärne ülesnne: saime aidata teha kaunistusi reedeseks peoks! Päeva kulminatsiooniks näidati meile proovietendust, mida lapsed esitavad reedel. See oli ülimalt tore ja lapsesõbralik ning mis kõige armsam – kõik võtsid sellest osa! Ka Ave kutsuti tantsima 🙂
Meie õpirände neljas päev algas lasteaias kella 10 paiku. Suuremad lapsed olid juba õuealale mängima suundunud, mistõttu saime seekord keskenduda kõige pisemate, 2–3-aastaste laste tegevustele, mida jälgisime põnevusega. Osa võttis 4 last. Õpetaja oli suurele paberile joonistanud lilled ning laste ülesandeks oli paigutada neile erinevat värvi nööpe. Tegevuse käigus õpetas õpetaja lastele mõisteid „sisse“ ja „välja“. See oli suurepärane näide sellest, kuidas läbi lihtsa ja käelise tegevuse arendatakse laste peenmotoorikat, värvitundmist ning ruumilist taju. Pärast tubast tegevust saime kõrvalt vaadata pisemate õuemineku protsessi. Samal ajal tulid suuremad lapsed õuest tagasi tuppa ja neile anti vabadus ise valida, millisesse tuppa või millise mängu juurde nad mängima soovivad suunduda. Kella 11 paiku tulid ka väikesed uuesti õuest sisse, et alustada ettevalmistusi lõunaks.
Lõuna ajal oli märgata suurt rõhku laste iseseisvuse toetamisel. Suuremate laste seast valiti korrapidaja, kelle ülesandeks oli panna lauale lusikad ja joogitopsid. Suurte ja väikeste rühmad sõid eraldi ruumides, kuid mõlema vanuserühma puhul oli reegliks, et lapsed viivad oma toidu ise lauda – sellega said kenasti hakkama isegi kõige pisemad. Sööma hakkamisel oli ka väikesi erinevusi: suuremad lapsed võisid lauda istudes kohe sööma hakata, samal ajal kui pisemad ootasid teisi ning alustasid söömist armsa ühise rituaallauluga. Pärast söömist viisid kõik lapsed oma nõud ise ära. Väga positiivse ja tervisesõbraliku harjumusena anti kõigile lastele pärast sööki ksülitooliga hambapastillid, millele järgnesid tavapärased hügieenitoimingud.
Päeva esimese poole lõpetuseks jälgisime väikeste laste magamaminekut. Ruumis olid põrandale valmis pandud madratsid, padjad ja tekid. Huvitava tähelepanekuna mindi magama riietega ning uinumise toetamiseks lasti telefonist rahustavat unelaulu. Kui pisemad olid unemaale suundunud, sai meie päev lasteaias selleks korraks läbi ning suundusime põnevale väljasõidule teise lasteaeda. Täisväärtuslik ja õpetlik päev, mis näitas taas, kui oluliseks peetakse Soome alushariduses lapse iseseisvust ja rahulikke rutiine!